Et see postitus nii tühi välja ei näeks, siis leidsin minevikust ühe juttu. 2005 kirjutatud kui ma ei eksi. Hea ta ei ole, ära lugemisega pead vaeva..
Hägu siis..
Olen kõndinud juba tunde. Väsimus on mu jalad jõuetuks muutnud. On juba öö. Ma ei tea kas ma kujutan endale ette või tuleb kuskilt meelierutavat hõngu. Ma ei taha muud, kui teada kust see meeldiv lõhn tuleb. Väljas on juba külm, hallad on maas. Äkki leian öömaja, sest koju ma ei taha, pealegi kaotasin ma oma võtme. Häguselt paistab mingi valgus. Lõhn muutub järjest tugevamaks. Olen vist lähedal, ületada vaja veel heinamaa. Mingi hoone. Aisad ripuvad seinal, arvan , et ait. Arvan et lõhn tuleb taamalt valguse juurest. Kõnnin lähemale, jään vaatama, valgus virvendab. Arvan , et liiga väsinud ja kujutan ette. Kraks. Maas on haod. Astun edasi. Imelik, õnged siin, õnged ja adru hais. Valgus on üha heledam. Taevas on täiskuu, kuid maad ma ei näe. Udu on liigapaks. Plärts. Vesi? Valgus vireleb üha rohkem. Astun tagasi , võtan kivi ja viskan. Jälle käis plärts. Halenaljakas ja ma mõistan, et olen sattunud ilmselt mere äärde ja hõng mida ma kaugelt tundsin oli adru hais ja valgus polnud muud, kui kuu peegeldus. Janu. Fui, soolane. Meri jah. Lähen aida juurde tagasi. Peaks juba lähedal olema, kuid mis see vuliseb. Äkki saan juua. Lähen hääle järgi ja astun taas külma vette. Proovin sõõmu. Allikas. Horisondil hakkab helendama varahommikune päikesekiir. Hallikas hämaruses paistab taamal aidahoone. Tõttan sinna, küll hommikul leian kodutee. Õled. Harukordne rännak on seljataga, väärin und.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar